Lugesin Triin Nõu artiklit Eesti Looduse märtsi numbrist, kus juttu on kaskedest ning mahla kogumisest. Väga tore artikkel, mulle meeldis. Tahtsin lisada, et mahla kätte saamiseks ei pea üldsegi nii suure läbimõõduga auku puurima, kui artiklis kirjas. Minu oma kogemus on, et kasutasin mahla kogumiseks jämedamat joogikõrt, mille läbimõõt on 7-8 mm. Peale mahlavõttu eemaldasin lihtsalt kõrre. Augu puurimiseks ei olnud ka muud vaja kui tavalist akutrelli.
Miks ma sellest üldse kirjutan? Nimelt sedasi käitudes on puul võimalik oma haavad ka kiiremini sulgeda, kuna ava on väike. Poole suve pealt ei olnud enam võimalik tuvastada, kus mahlavõtuava asus. Kui aga teha nii nagu vanasti tehti ja artikkel soovitab, et paigutada puupunn või vaha avasse, siis puu ei saa seda kohta nii kergesti sulgeda, sest seal on võõrkeha ees. Lisaks on 2-3 cm auk (teinekord tehakse ka suuremaid) mitu korda suuremad kui 7-8 mm.
Puudega on nii, et see punn ega ka vaha mädanikutekitajaid kinni ei hoia. Seeneosed lendlevad õhus koguaeg, niikui lõike või torke puusse teed on need eosed ka puu sisemuses. Nüüd mingi asjaga see haavand kinni katta tekib hoopis tagurpidi efekt, kus puu ei saa haava kinni kasvatada/kapseldada ning näiteks kileja vahakihi all saavad seeneosed niiskuse ja sooja käes palju paremini ja kiiremini tegutseda, tekivad soodsad olud mädaniku tekitamiseks. Kui aga võtta mahlaaugust see tila välja, millega mahla koguti, suudab puu selle koha mitu korda kiiremini sulgeda. Lisaks veel, et puudel enese ravi/tervendamise võime puudub. Ükskord mädanik sisse läheb, siis see sinna ka jääb. Küsimus on hoopis selles, et kas/kui kiiresti puu suudab selle haava õhukindlalt kapseldada. Kui suudab kiiresti seda teha, siis mädanik edasi ei levi (kuid jääb siiski puusse sisse), kui aeglasemalt, siis niikaua kuni haav on lahti toimub ka mädanemise ja lagundamise protsess edasi. Seetõttu ongi alati puude lõikamise ja ka mahlaavade tegemisel kasutada võimalikult väikeseid lõikeid ja auke.