Näen linnapuudesse suhtumises arenguid, mis ei lase mul kui arboristil enam vaiki olla. Paljude uuringutega on tõestatud, et kõrghaljastuse olulisust on linnaelanike (nii vaimse kui füüsilise) tervise seisukohast raske üle hinnata ja sellepärast võiksid otsustajad ja asjaosalised üheksa korda mõõta, enne kui lõikama tormavad. Targasti hooldatud puud rikastavad meie keskkonda aastakümneid, selleks tuleb aga õigeid otsuseid teha.
Kõik saab alguse planeerimisest
Küsimus pole ainult puude raiumises, asi hakkab peale linnaplaneerimisest. Mujal Euroopas kujundatakse terve keskkond suure ja hea tervise juures oleva puu ümber. Meil jääb olemasolev kõrghaljastus aga sageli plaanidest välja. Tänavale minnes avastatakse, et valgusti tuleb puu võra sisse panna ja kutsutakse meid koos saagidega appi, sest „puu on vale koha peal“. No ei ole ju, puu kasvab selle koha peal juba 50 aastat.
Isegi kui puu maapealne osa on jooniste peal olemas, kiputakse unustama, et puul on juurestik, millest sõltub selle ellu jäämine. Samuti ei tohi oluliselt muutuda puu ümber olev mikrokliima, sest puu ei pruugi uute oludega kohaneda ja kuivab sellisel juhul mõne aasta pärast ära. Sageli juhtub seda uutes elurajoonides, mis on rajatud mahavõetud metsa asemel ja kuhu on üksikud endised metsapuud kasvama jäetud. Nii juhtus näiteks Audrus Lõvisüdame elurajoonis. Sarnase näite saan tuua ka Peetri külast, kus kased pinnase tõstmise tõttu ära kuivasid.
Arboristika on populaarsem kui kunagi varem
Paraku ei aita asulapuude võimalikult pikale eale kaasa ka asjaolu, et arboriste on rohkem kui kunagi varem. Kuuldavasti kandideeris möödunud sügisel Luua metsakooli arboristika eriala ühele õppekohale lausa neli inimest. Iseenesest on valdkonna populaarsus hea, sest tõstab inimeste teadlikkust ja ehk viib see asjatundlikumate otsusteni. Kahjuks satub kõrge arboristieetikaga ametivendade hulka ka saemehi, kes seavad oma ärihuvid puu huvidest ettepoole. Mis on arboristi eetikakoodeksiga otseses vastuolus.
See ütleb selgelt, et arborist:
lähtub puuhooldusega seotud otsuseid tehes puu väärtusest, bioloogiast, tervislikust seisundist ja turvalisusnõuetest ning mitte oma ärihuvidest;
on oma hinnangutes ja soovitustes objektiivne ja sõltumatu ning väldib kliendi era- ja/või ärihuvidest lähtuvate soovituste ja eksperthinnangute koostamist.
Arboriste on palju ja suur osa neist tahab tegutseda omal käel, mis tähendab, et tegevuse alustamiseks on liisitud kallid masinad ja varustus. Mõistetav, et sellises olukorras on oma ärihuvidest lähtuvad soovitused ja otsused lihtsad tulema.
Olen küllalt kokku puutunud juhtumitega, kus arborist on soovitanud puu maha võtta, kuid kui asja lähemalt uurida, ei ole maha võtmiseks mingit põhjust.
Puu säilitamine on keeruline töö
Üks suurte puude hooldusvõtetest on võra vähendamine puu välispiirilt. See pole latvamine, mida tehakse õnneks järjest vähem, vaid puu kõrguse ja võra laiuse oskuslik vähendamine. Omanikule tähendab see sageli lisakulu, sest 3–5 aasta pärast peaks puu uuesti üle vaatama ja vajadusel lisalõikuse tegema. Selline töö on palju keerulisem kui puu maha võtmine. Kõik arboristid ei taha sellise tööga mässata ja sellepärast võivad ka raiesoovitused kergemini tulla.
Raiumine pole mitte ainult lihtsam, vaid ka tulusam, sest võimaldab kliendilt rohkem raha küsida, kuna visuaalselt oleks justkui rohkem tööd tehtud. Tegelikkuses on puu säilitamine sageli palju keerulisem oskustöö ja peaks ka vastavalt hinnastatud olema.
Raiumise kõrgem hind on ka vast põhjuseks, miks mõnikord puuomanikult kuulen, kuidas suur ja ilus puu soovitati maha võtta, sest muidu võib sellega hirmus õnnetus juhtuda. Iga väike kraaps ega vigastus ei vii puu mädanemise ja ootamatu murdumiseni. (Sellest, kuidas ohtlikku puud ära tunda, saad lugeda siit.)
Kõrghaljastuse puhul ei saa absoluutset ohutust kunagi tagada, aga me saame riskid miinimumini viia, kui puid regulaarselt hooldame. Puude maha võtmine on lühinägelik tegevus ega muuda tänavaid sellepärast ohutuks. Kui tahta linnatänaval absoluutselt ohutust tagada, tuleks ju keelata ka autod, mida meist keegi mõeldavaks ei pea.
Muidugi ma ei arva, et kõiki asulapuid on võimalik säilitada. Linnad kasvavad ja arenevad, paratamatult tuleb osa puid ohvriks tuua. Kuid seal, kus vähegi võimalik, tuleks puu kasvama ja linnakeskkonda rikastama jätta. Maha võtta jõuab alati.