OK Acer eesotsas Arne Oadi ja Oliver Haavaga on puuhoolduse alal aktiivselt tegutsenud alates 2015. aastast. Töökogemust selles valdkonnas on Arnel üle kaheksa ja Oliveril enam kui kuus aastat. Tegutsemisaja jooksul on nad edukalt läbi viinud mitmeid mõisa- ja teiste parkide puuhooldustöid ning seda üsna arvestatavas mahus.
OK Acer tehtud tööde nimistusse kuuluvad muuhulgas sellised tuntud mõisapargid nagu Aruküla, Viitina, Uuemõisa, Riidaja ja Helme. Ettevõte on olnud partneriks ka mitmes maanteeameti hankes, mille eesmärk on olnud ameti haldusalas olevate mõisa alleepuude ohutumaks muutmine. Nende raames on OK Aceri arboristid hooldanud puid muuhulgas Pootsi, Pädaste, Olustvere, Matsalu, Rasina, Palupera jt mõisaalleedel. Lisaks mõisaparkidele on suuremaid puuhooldustöid tehtud ka Pärnu Vanapargis, Rannapargis, Koidula pargis ja mujal. Viimane suurem ettevõetud töö oli OK Aceril Tallinnas, Stroomi rannapargis ja Kopli Kalmistu pargis, mis sai joone alla 2020. aasta lõpuga.
Sellise mitmekülgse kogemuse pinnalt on aja jooksul tekkinud mitmeid tähelepanekuid puude hoolduse teemal ja suurte parkide puuhooldusprojektide läbiviimisest üldiselt. Olles näinud väga erinevas seisukorras mõisaparke ja seal kasvavaid puid, tahakski neid mõtteid nüüd teiega jagada.
Miks pargipuid on vaja hooldada
Peamine põhjus, miks pargipuude hooldusele on vaja tähelepanu pöörata, on see, et kinnistul asuvate puude omanik vastutab ühtlasi ka nende puude ohutuse eest. See tähendab, et kui puuga peaks midagi juhtuma, näiteks puuoks murdub ja tekitab kellelegi kahju või vigastab pargis jalutavaid inimesi, siis lasub vastutus selle eest puu või pargi omanikul. Arusaadavalt mida väärikam on park või allee, seda suurem on risk, et kõik puud ei pruugi suurtele tuultele ja tormidele vastu pidada. Seega mida aeg edasi, seda olulisem see teema on.
Teine faktor pargipuude hooldamise juures on see, kuidas park välja näeb ehk esteetiline pool. Enamasti ei ole see otseselt ohutusega seotud. Küll aga võib esteetiline pool tekitada elavaid vaidlusi, sest mis meeldib ühele, ei meeldi teisele ja kolmas ei pea arutellu laskumist üldse vajalikuks.
Puude ohutuse teemaga on selles mõttes selgem ja lihtsam. Kuid ka siin on omad mõttekohad, mille üle tasuks mõtiskleda, eriti siis, kui puu on muutunud ohtlikuks – kas sellisel juhul tuleks puu kohe maha saagida ja likvideerida? Või on siin ka teisi võimalusi, mille vahel kaaluda?
Milline pargipuu on ohtlik?
Väga paljud inimesed peavad ohtlikuks puud, mis on kasvanud teistest suuremaks või millel on lihtsalt palju oksi ja lehti. Mõned nimetavad suuri puid ülekasvanud puudeks. Tegelikult ei ole sellist asja nagu „ülekasvanud puu“ olemas. Puud kasvavad just nii suureks kui nende liigile on omane ja loodus on ette näinud. Võtame näiteks papli. Kui puu on oma liigilt suurekasvuline, siis ainuüksi see, et ta kasvab kolmekümne meetri kõrguseks ja tema tüveümbermõõt on mitu meetrit lai, ei tähenda veel, et ta ohtlik oleks. Eraldi teema on see, kas pappel üldse sobib parki või linnaruumi istutamiseks. Samas on see puude perekond täiesti omal kohal, kui on tarvis kiirekasvulist puud, millega saab kõige kiiremini suurte puude mõõdud kätte.
Tulles tagasi puu ohtlikkuse juurde, siis saab välja tuua viis peamist tunnust, mis annavad märku, et puu on muutunud ohtlikuks: need on võras olevad kuivad oksad, nõrga kinnitusega harunemised ehk topeltladvad, tüvevigastused, mädanikud (mille üheks avaldumisvormiks on seene viljakehad tüvel või okstel) ja juurekahjustused. Räägime neist lähemalt.
Kuivad oksad võras
Puu võras asuvad kuivad oksad võivad viidata kahele erinevale probleemile, millest üks on natuke murettekitavam kui teine.
Kui kuivad oksad asuvad puu võra sees ja neid ei ole üleliia palju, siis on tegu loomuliku kuivamisega. Kuna elusad lehtedega oksad vajavad valgust, mida võra sees enamasti ei ole, siis on see loomuliku protsessi tulemus, mis tähendab, et selline kuivamine on osa eluslooduse käitumisest. Vajadusel lõikab arborist ohtlikud oksad välja ja asi saab sellega lahendatud.
Kui kuivad oksad asuvad puu võra välispiiril, siis on olukord juba tõsisem. See võib viidata juurestikuprobleemidele, mis tähendab, et siin on vaja lasta oma ala spetsialistil asja lähemalt uurida.
Topeltladvad ja nõrgalt kinnitunud harud
Nõrga kinnitusega harunemised ja topeltladvad ei ole enamasti põhjuseks, miks peaks puid likvideerima. Peenemate okste puhul võib kaaluda okste eemaldamist või nende lühendamist. Topeltlatvade puhul saab sobivate tingimuste korral tüveharud omavahel toestada, kasutades selleks spetsiaalset tugivööd, mis on just selliseks tööks mõeldud. Kette, koormarihmasid ning muud sarnast sidumiseks ei soovita. Neid kasutades võib puu seisukorra hoopis halvemaks muuta.
Meil kättesaadavatest puusidumissüsteemidest tuntumad on Boa, Cobra ja Tree Save. Enamasti on nende kasutusiga 12-15 aastat, täpsemalt saab lugeda paigaldusjuhisest. Puusidumissüsteemidele on lisatud indikaatorid, mis annavad märku, kui tugisüsteem vajab kohendamist või väljavahetamist. Samuti on neil märgistus koos paigaldusajaga. Neid näitajaid tuleb pärast tugivöö paigaldamist regulaarselt jälgida ja indikaatoritele vastavalt reageerida.
Hea uudis on see, et kuivade okste ning harunemistega saab enamasti midagi ette võtta. Siit edasi kirjeldatud probleemid on aga juba märksa keerulisemad.
Vigastused ja õõnsused tüves
Märgates puutüvel vigastusi või õõnsusi, ei tähenda see veel automaatselt, et puu kohe ümber kukkuma hakkaks. Keeruliseks teeb asja hoopis see, et ega nendega suurt midagi ette võtta ei ole. Oluline on hoida õõnsus kuiva ja puhtana, eemaldades vajadusel sealt kõdu ja sodi. Soodsate tingimuste korral suudab puu ise oma sisemusse teatud kaitsekihi tekitada.
Ringi vaadates leidub meie parkides küllaga selliseid puid, mis on seest õõnsad, kuid kasvavad sellegipoolest juba kümneid aastaid nii. Samas on see selge märk, et puud tuleks põhjalikumalt uurida, et saada selgeks, kas ta on seisukindel või mitte.
Juurte kahjustused ja seisukord
Juurtega seotud probleemid on ühed keerulisemad ja seda peamiselt seetõttu, et maa sisemust ei saa niisama lihtsasti uurida. Tuues võrdluseks puu võra, on kõik palju lihtsam – võra saab visuaalselt vaadelda ja kui võtame veel appi binokli, siis on vigastused ilusti näha, millega oskame vastavalt kogemusele juba midagi peale hakata.
Kuidas siis käituda, kui on kahtlus, et probleem on juurestikus? Lihtsat lahendust siin ei ole. Mõningaid järeldusi saab teha sellest, kui puu võra välispiiril on kuivad oksad ja näeme, et puu all pargivad regulaarselt autod. Siis on üsna selge, et needsamad autod on pinnase tihedaks tallanud ja puujuured vaevlevad õhupuuduse käes. Asja saaks muidugi parandada sellega, kui autod puu all enam ei pargiks, kuid alati pole see võimalik. Teine variant on võtta ette juurte õhutamine õhulabidaga ning vahetada kinnitallatud pinnas sobivama kasvusubstraadiga.
Tegelikult on veel mitmeid märke, mis annavad vihjeid, et probleem võib olla just juurestikus, kuid Eestis on see teema veel üsna lapsekingades. Kuna juurestiku teemadega arboristi erialal üldiselt süvitsi ei minda, on meil väga vähe selliseid spetsialiste, kes neid probleeme detailselt analüüsida oskavad, mis omakorda viitab sellele, et tegelikult ei ole enamik täna aktiivselt tegutsevatest arboristidest piisavalt pädevad juurestiku seisukorda hindama ja selle kohta järeldusi tegema.
Võra vähendamine kui üks lahendus raie asemel
Kui juured on mädanikuta, aga tüvi seest õõnes, siis saab puu ohutust tõsta võra vähendamisega, mis täna on veel üsna vähetuntud lõikusvõte ja mida kasutatakse kriminaalselt vähe. Võra vähendamist kiputakse sassi ajama puude latvamise ja köndistamisega. Samuti vajab see töö natuke rohkem kogemust ja silma.
Latvamine ja köndistamine ei ole lubatud puuhooldusvõtted, sest loodetud kasu ja ohtlikkuse vähendamise asemel lühendab see märgatavalt puude eluiga ja suurendab riske tulevikus. Sellise lõikusviisiga vähendatakse puu kõrgust ja külgokste või -harude ulatust, arvestamata lõikehaavade suurust. Nii tekitatakse suured väravad mädaniku sisenemiseks. Lisaks tekib puule ebaloomulik välimus ja lähitulevikus ohjeldamatult vesivõsusid.
Väljavõte arboristi eetikakoodeksist:
Arboristi missiooniks on tagada oma tegevuse kaudu asulapuude (tiheasustusega aladel) hea tervis ja võimalikult pikk elukaar (eluiga), kujundamaks turvaline ja esteetiline elukeskkond inimestele ning säilitades võimalikult palju elupaiku teistele eluvormidele. Oma kutsele pühendunud arborist propageerib õigeid puuhooldusvõtteid ning arboristikutset igal võimalikul juhul oma eriala oma parimate tõekspidamiste ja oskuste vaimus.
Arboristi käitumisnormid:
- Juhindub oma töös Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest, arboristi kutsestandardist ning arboristi eetikakoodeksist.
- Lähtub puuhooldusega seotud otsuseid tehes puu väärtusest, bioloogiast, tervislikust seisundist ja turvalisusnõuetest ning mitte oma ärihuvidest.
- On oma hinnangutes ja soovitustes objektiivne ja sõltumatu ning väldib kliendi era- ja/või ärihuvidest lähtuvate soovituste ja eksperthinnangute koostamist.
- Hindab objektiivselt oma erialaseid võimeid ning osutab teenuseid üksnes oma pädevuste ja võimaluste piires, soovitades vajadusel mõnd teist, pädevamat arboristi.
Võra vähendamine tähendab puuvõra parameetrite vähendamist välispiirilt sobiva külgoksani selliselt, et säilib puu loomulik kuju. Iseenesest ei ole puu võral seestpoolt tingimata vajagi oksi eemaldada. Vähendades võra välispiirilt, tekib rohkem valgust ka võra sisemusse, mis omakorda loob võimaluse uute oksade ja lehtede tekkeks. Selliselt hooldatud puul saab vajadusel ka edaspidi võra vähendada, kui selleks peaks tekkima vajadus.
Miks võra vähendamine on vajalik
Puu elukaar on selline, et alguses on ta väetike ning ei lähe võibolla hästi kasvama. Seepärast on oluline kohe istutades tema eest ka hoolt kandma hakata – kasta, hoolitseda, lõigata ära topeltladvad jne. Ühel hetkel puu kasv kiireneb ja ta hakkab mühinal sirguma. Ka siis tuleb teda samamoodi jälgida, eemaldades topeltladvad ja hoides tihedama liiklusega asukohtades liikluskoridorid vabad.
Kui on puu on õigesti üles kasvatatud, siis on täiskasvanueas temaga minimaalselt tegelemist. Seda nii kauaks, kuni jõuab kätte kõrge iga. Siis on vaja taktitundeliselt aidata puul vananeda, lõigates pikemad oksad lühemaks ja vähendades võra, sest puu struktuur nõrgeneb ja on oht mädanike tekkeks.
Kõige halvem on tiheasustusaladel see, kui puu oksad hakkavad ise murduma. Lisaks kõigele muule tekitab see kahju ka puule endale, jättes suured murdumisjäljed. Nende kaudu avaneb kahjuks ka võimalus kõikvõimalikel seeneeostel ja mädanikutekitajatel puusse siseneda.
Kaalu kümme korda, enne kui otsustad vana ja väärika puu maha saagida
Kui puu omanik vaevleb teadmatuses ja pelgab puu murdumise võimalikke tagajärgi, siis kiputakse sageli tegema valesid otsuseid ja raiuma puid, mida tegelikkuses ei olekski vaja maha raiuda.
Neid valesid otsuseid tehakse paraku üsna tihti. Aga kui me likvideerime puu, mis on 100 või rohkem aastat vana, siis on see väga väärtuslik puu, mille samaväärseks kasvamiseks läheb samuti 100 või enam aastat. Inimesed, kes täna elavad, seda enam ei näe. Ja kui me kogu aeg niimoodi hooletult ja mõtlematult raieotsuseid teeme, siis varsti polegi meil enam vanu ja väärikaid puid.
Keeruliseks teeb asja ka see, et häid uusi istikuid ei ole väga saada. Ehituses on lihtne, lammutad vana maja ära ja ehitad kolme kuuga uue asemele. Puudega asi nii lihtne ei ole. Otsus puu maha võtta on lõplik. Kui see on kord tehtud, siis seda enam tagasi ei pööra.
Liigset paanikat tekitatakse ka murdunud puudest. Aga kui mõelda, kui palju juhtub tegelikult õnnetusi puudega, võrreldes näiteks liiklusavariidega? Avariisid ja plekimõlkimisi juhtub absoluutselt iga päev, kuid keegi ei pööra neile nii suurt tähelepanu. Autosid pole samuti veel ära keelatud. Loomulikult on see väga halb, kui puu murdumise tagajärjel keegi viga saab või kellegi vara hävineb. Kuid sellepärast ei ole vaja kõiki maailma puid veel likvideerima hakata. Otsuseid tuleb teha rahulikult ja faktide pealt, mitte emotsiooni ajel.
Veel vanade pargipuude säilitamise võtteid
Elustikupuud
Elustikupuu on puu, mis on surnud, peaaegu surnud või osutunud mingil ajahetkel ohtlikuks ja mida on suure osa okste ja tüve eemaldamise kaudu lõigatud ohutuks, säilitades seda kas ainult tüvena või siis mitteloomuliku võraga, eesmärgiga pakkuda pesitsuspaika pargis elutsevatele lindudele, loomadele ja taimedele. Oluline on üle korrata, et tegemist ei ole latvamise ega köndistamisega, mida tehakse tavaliselt teadmatusest.
Kui puu on nii halvas seisukorras, et seda ei saa enam loomuliku võraga säilitada, siis on täiesti lubatud muuta see elustikupuuks, mida kasutatakse järjest enam.
Elustikupuid linnatänavatele ei tehta. Võtet kasutatakse eelkõige parkides ja sealgi pigem sellistes pargiosades, kus liikumist on vähem. Niisiis kui keegi märkab ebaloomuliku kujuga puud või tüve kuskil pargis, siis enamasti ei ole see kellegi tegemata töö, vaid täiesti eesmärgipärane tegevus, mille käigus on jäetud alles puu, mis on koduks paljudele taimedele, putukatele, lindudele, nahkhiirtele ja närilistele.
Sarnast lahendust kasutatakse ka alleedel, kus puude rivisse jäetakse võimalusel alles puutüved, millelt on küll võra eemaldatud, kuid kus allesjäänud tüvi markeerib maamärgina kunagise puu olemasolu, et allee ei kaotaks oma järjepidevust. Muidugi võib ju küsida, et miks ei istutata selle asemele uut puud. Samas tuleb arvestada, et alleele ja ka mujale, kus teisi puid juba ees kasvamas, niisama lihtsalt uusi puid istutada ei saagi. Puu vajab kasvamiseks valgust ja täiskasvanud puude võrade all seda ei ole. See on ka põhjus, miks teiste puude vahele istutatud noored puud ei kasva pea kunagi suureks.
Lamapuit
Veel üks võimalus, kuidas pargi ilmet hoida looduslikumana ning jätta võimalus erinevatel putukatel, taimedel ja loomadel omale toitu ja peavarju leida, on suurte puutüvede säilitamine pargis lamapuiduna.
Kui mõni parginurk on selline, kus liikumist on vähem, siis ei vaja enamik puid tegelikult üldse arboristi ega ka kellegi teise sekkumist. Kõiki puid ei pea inimese käe järgi steriilseks tegema. Midagi võiks jääda ka nii, nagu loodus seda kujundab.
Valikuline kuivade okste eemaldamine
Kui tegemist on vanade pargipuudega, millel on rohkelt suuri ja kuivanud oksi, siis teatud liikide puhul nagu näiteks tammel ei ole mõistlik kõiki neid oksi kohe eemaldama tormata. Ohutuse jaoks võib kasutada ka sellist hooldusvõtet, kus arborist ronib mööda puud ja testib kõiki kuivi oksi, murdes neid oma keharaskusega. Kui oks murdub selle tegevuse käigus ära, siis järelikult oli tegemist pehkinud ja nõrga kinnitusega oksaga, mis oligi vaja eemaldada. Kui oks aga ei murdu, siis võime sellest järeldada, et oks on piisavalt tugeva kinnitusega, mis tähendab, et see võib puule alles jääda.
Valikulise okste eemaldamise kasuks räägib mitmeid tegureid. Võttes näiteks vanad ja väärikad tammed, millel on palju suuri ja kuivanud harusid ning oksi, siis ei pruugi pärast nende eemaldamist võrast suurt midagi järele jääda. Nii hävineb puu majesteetlik oksagraafika, mis tähendab, et visuaalne ja esteetiline pool kaob osaliselt või täielikult ning väärikast tammest jääb alles sisuliselt vaid post.
Suurte harude eemaldamisest saadav kasu on küsitav ka seetõttu, et peenemaid oksi eemaldades kasvavad lõikehaavad aja jooksul kinni ning kapselduvad, tänu millele ei saa mädanik tüves edasi levida. Väga suuri harusid eemaldades lõikehaavad aga kinni ei kasva. Nii oleme tekitanud oma tegevusega lihtsalt uued mädaniku leviku väravad tüvele.
Seega võib öelda, et suure kuiva oksa säilitamisega pikendame me puu eluiga ning lükkame mädanikuvärava tekkimist mõneks ajaks veel edasi.
Pikka juttu kokku võttes aitab regulaarne puude hooldamine ja nende eest hoolitsemine tagada nii pargipuude head tervist kui ka seda, et nad oleksid ümbritsevale keskkonnale ja inimestele ohutud. Tundes puude hingeelu ja osates märgata enamlevinud probleeme puu võras, tüvel või juurestikus, saame neile koheselt reageerida, kindlustades seeläbi pargis kasvavate puude pika ja väärika eluea.
Kui puid ei ole pikemat aega hooldatud, siis ei tasu kohe käega lüüa, sest tegelikult ei ole kunagi hilja puuhooldustöödega alustada. Esmalt tulekski välja selgitada puude seisukord, seejärel neid vastavalt vajadusele toestada ja lõigata ning edaspidi nende seisundit regulaarselt jälgida. Siit edasi saab minna vaid paremaks.